July 20th, 2009
Juba viiendat ja Gustavi jaoks kolmandat korda toimus Tartus suvine murufestival Plink Plonk. Tädi Ave ja Ettagi on juba varem seda üritust väisanud, aga muusikafestivalide asjatundjast onu Tauno oli kohal esmakordselt ning sama lugu oli arusaadavalt ka tulevase muusikahullu Alluga. Korralikult varustatuna seatigi üheskoos sammud Supilinna suunas:
Mööduvate naiskodanike tunnustavaid pilke teeninud suvised noored isad sammuvad kutsuva tulukese suunas:
Eine murul:
Etta juba teab, kuidas muusikat nautida:
Gustav hängis nagu kogenud indiepeer asjalikult teiste omasuguste seas ja nautis skenet:
Emajõe luhal:
“Sillal viibimine lubatud vaid Tartu Ãœlikooli loal” – küll on kesksuvel palju tudengeid talvise vaimuharimise eel oma keha vormi ajamas!
Suvi Tartu agulis: ega tuvi pole kanaarilind, et peaks end kuldse puuriga ehtima:
July 20th, 2009
Teel Tartusse tegime vahepeatuse Hagudis, kus suveks kodumaale saabunud Albert oli end oma uues toas juba soodsalt sisse seadnud. Kuniks vanemad korralike eestlaste kombel elaval tulel liha sussutasid, mängisid lapsed kenasti koos;)
Järgmisel päeval Tartus vaatasid noorukid hindava pilguga üle uue Antoniuse hotelli, kus põhiatraktsiooniks sai küll telekast pakutav Michael Jacksoni mälestusprogramm, mille saatel Gustav asus kohe usinalt uusi tantsuvõtteid harjutama:
July 20th, 2009
Gustav ja aasta noorem Marta teevad heameelega kõike koos. Sedakorda jagatakse sõbralikult ka Gustavi jalavarje:
Üleelusuuruses Domino küpsised ehk jäätised lähevad soojal suveõhtul soodsalt kaubaks:
Päikeseloojangut nautimas:
July 20th, 2009
Kaks kraadet:
Ronib nagu jaksab:
Õhtuti on vannivesi rohuselt roheline;) Tegelikult küll õpib Gustav värve segama ja värske õppetunni kohaselt annavad kollane ja sinine vannivärv kokku rohelise:
Etta-mutt on venna kombel selgeks saanud, et autost ei tasu pärast sõidu lõppu kohe väljuda, vaid tuleb läbi tuulata laekaid ja hoiukohti, kust võib leida peidetud varandusi. Siinkohal aitäh ilmselt onu Danielile ja tädi Herkele, kelle poolt autosse jäetud lagritsakommide pakk kadus korraga Etta suhu:
Kastmisspetsialisti võivad mõnikord tabada ootamatud üllatused, kui voolik käest plehku paneb ja kõik märjaks teeb:
Üllatusega avastasime, et meie tilluke õunapuu on täiesti lookas oma kümnekonna õuna all:
Ja ka esimene oma aia kirss on valmis:
July 16th, 2009
Tore oleks alustada uut postitust hüüatusega: Etta hakkas nüüd kõndima!
Paraku säärast uudist pakutaval pole. Küll aga omandas ta eile äkitselt tõelise turnimisoskuse. Kõigepealt ronis ta oma söögitööli peale (rakmetesse sisse siiski ei pääsenud) ja siis hiljem juba vupsti diivanile.
Mis kõndimisse puutub, siis viimasel ajal olen teda üritanud seda tegema sundida sellise kavaluse abil, et panen talle selga pikema kleidi. Siis ta ei saa roomata, sest kleidisaba jääb talle jalgade alla kinni. Tark neiu üritab seepeale rakendada tehnikat, kus ta ei toeta põlvi maha, vaid ukerdab edasi päkkade ja käppade (st käte) peal, jalad sirged. Aga ilmselt on see tehnika üsnagi kurnav ja sellest ta aru ei saa, et lihtsam oleks püsti sirgete jalgade peal edasi minna, mistõttu istub ta ühte kohta maha ja laseb kuuldavale hädakisa. Nagu eilegi naabrionu kõrtsis, kus me lõunat söömas käisime, ei suutnud Etta otsustada, millises ilmakaares edasi minna:
July 15th, 2009
Siin-seal on seda varem ka mainida saanud, et Gustav ja eriti Etta on meeletud melomaanid. Kuna meil kodus peale titepillide erilisi instrumente ei ole, siis Hagudis tõmbab noorukeid nagu magnetiga alati klaveri taha:
Etta võib seal lõpmatult soleerida, Gustav aga toob varem või hiljem välja papa mikrofoni ja esitab taustaks ka mõne jazziliku laulupala. Selline perebänd võiks mõnes kõrtsis paar kopikat kokku lükata küll, eriti kui issi ka oma plokkflöödil bäkki teeks?:
(Piltide autor mamma Ester)
July 14th, 2009
Täna Gustavile lasteaeda järele minnes seirasin – nagu tavaliselt – veidi aega eemalt õues mängivaid lapsi. Jah, ma tahan oma silmaga näha, kuidas mu poeg TEGELIKULT oma rühmakaaslastega läbi saab ja milline on üldine õhustik.
Täna nägin järgmist vaatepilti:
Gustavi rühmakaaslane, üks tüdruk, seisab liumäe peal. Gustav üritab mööda liumäe kaldteed üles ronida. Tüdruk ülevalt õrritab: “Ega sa ju EI SAA üles ronida!” Gustav punnitab ja ronib. Ja ongi juba peaaegu üleval… kui ülalseisja täpne jalahoop paiskab ta suure kaarega liumäe pealt selili maha.
Sel hetkel ma muidugi tormasin oma vaatluspositsioonilt välja.
Veidi hiljem, kui oleme käinud lasteaiatoas rahunemas – ja eelkõige pean rahunema mina – läheme Gustaviga koos tüdruku juurde, kes seisab koos maa alt välja ilmunud kasvatajaga, kes muide ei ole ei meie rühma kasvataja ega isegi mitte suvine asenduskasvataja, ja ma küsin sisimas sellise peenelt kalkuleeritud õeluse vastu pulbitsevat viha maha surudes: “Tüdruk, kas sa tahad Gustavile midagi öelda?” ja ta vastab: “Jah, mul silm sügeleb!”, mispeale kasvataja kiiresti vabandavalt lisab: “Tüdruk on ise ka juhtunust ehmatanud!”
Me läksime ära koju. Mul võttis umbes poole aia muru niitmise jagu aega, et maha rahuneda.
Mida peaksin ma lapsevanemana tegema? Kas oleksin pidanud jäämagi kiigeposti taha peitu ja vaatama, kuidas mu poeg ise valusast ja piinlikust olukorrast välja tuleb, sest ta peab ju ometigi mehistuma? Sest polnud see isegi ju mõni suurem ja tugevam poiss, kes talle haiget tegi, vaid tema oma rühma tüdruk. Tulevikus hakkavad sellised õelad tüdrukud teda ehk veel hullemini kiusama, vaimne vägivald on füüsilisest ju veelgi hullem.
Abikaasa arvates piisab sellest, kui kasvatajatega rääkida, et nad rühmas toimuvat tähelepanelikumalt jälgiksid. Aga kui lapsed on 3aastaselt juba nii kurjad, et suudavad täiesti tahtlikult teist mõnitada ja talle haiget teha, mitte lihtsalt mänguhoos kogemata togida, siis see ei ole minu meelest normaalne.
July 14th, 2009
Aadu talu elumaja köök, ca AD 2003:
Aadu talu elumaja köök juunis 2009:
July 14th, 2009
Augustis 2008 Vana-Kariste järve ääres Halliste vallas:
Juulis 2009 Valgehobusemäe tiigi ääres Albu vallas:
